Tulipunane Lilleke

Ma loen praegu sellist raamatut nagu ''Tulipunane lilleke''. Ma olen praegu peaaegu pool raamatut lugenud, lähiajal kavatsen kõik ära lugeda. Väga huvitav raamat on, mulle meeldib. Järgmisena ma veel ei tea mida ma lugema hakkan, aga ma arvan, et midagi põnevat jälle. Siiamaani olen lugenud juba päris palju, aga ei mäleta, mis leheküljel ma olen. Siiamaani on juhtunud seda, et rikas Vanamees läks kaugele reisile, ja ta küsis oma kolme tütre käest, mida nad tahavad sealt, et nad võivad ükskõik mida soovida. Kõik soovisid erinevat asja, Kõige vanem tütar kaunist peaehet, keskmine tütar peeglit, mis näitaks, et ta on alati ilus, aga kõige noorem ja armsam tütar vanamehele palus tulipunast lillekest, mida kuskilt mujalt ei saa. Vanamees ütles kõige nooremale ja armsamale tütrele, et seda saab tal raske leida olema.
Vanamees leidis kõik asjad, peale selle tulipunase lillekese, aga teel koju tagasi tulid röövlid ja vanamees jooksis üksi ära, jättes varanduse sinna. Ta kõndis mööda pikka teed, kuni lõpupoole hakkas valgus paistma ja ta nägi kuningriiki.Ta läks väravast sisse ja nägi seda suurt ilusat kuningriiki. Ta sõi ja jõi ning läks siis magama. Hommikul ärgates läks ta aeda, ta kõndis palju ringi, ning siis märkas ta seda tulipunast lillekest, ta läks kohe sinna ja murdis selle ära. Siis aga ilmus koletis, kes ähvardas teda ära tappa, kui ta lille kohe tagasi ei anna, siis aga kaupmees ütles talle, et ta laseks tal selle lille võtta, tal kolm tütart kodus ootamas. Koletis ütles, et kui sa tood ühe tütre mulle enda asemel siia elama, siis jätab ta kaupmehe ellu ja lille võib ka endale jätta.
Kaupmees ruttas siis koju, esimesel päeval ei rääkinud ta midagi, aga järgmisel päeval kõige noorem tütar küsis, et mis tal viga on. Kaupmees küsis kõigi kolme tütre käest, kes oleks nõus minema tema eest sinna elama, ainult kõige noorem tütar oli nõus.
Ja nii ta siis läks, pakkis oma asjad ja võttis ka oma lille kaasa.
Jõudis ta siis kuningriiki vaatas seal ringi, sõi ja jõi ning siis läks ka puhkama. Hommikul ärgates ta läks aeda, kuna ta sinna polnud veel jõudnud. Nägi maitsvaid puuvilju, mis tekitasid isu.
Ta läks sisse tagasi, ja ta nägi, et koletis on talle midagi marmorseinale kirjutanud. Ta tahtis oma isale ja õdedele kirjutada, ja imeväel ilmus ta ette sulepea ja paber, kirjutas ta, et tal läheb väga hästi, talle liiga ei tehta.
Igapäev olid tütrele uued riided pandud valmis, ta pani end valmis ja ta viidi tõllaga sõitma jms.
Üks kord aga tahtis tütar koletist näha, koletis ütles, et ei, ei, ta on liiga hirmus kaupmehe tütre jaoks, siis aga kaupmehe tütar ütles, et ei, ta ei karda. Siis tuligi koletis välja, algus küll kaupmehetütar ehmatas, aga hiljem juba harjus ära. Nad rääkisid väga kaua.
Kaupmehetütar küsis koletiselt, et kas ta võib isale küll minna, koletis oli nõus, aga ta pidi tagasi olema täpselt 3 päeva ja 3 öö pärast.
Kaupmehetütar jõudis koju, siis olid kõik väga rõõmsad, ja isa ei tundnud ka ennast enam nii haigena. Ta rääkis neile, et ta peab 3 päeva, ja öö pärast tagasi lossi pöörduma, muidu koletis sureb.
Palju aega möödus, ja juba oligi aeg tagasi minna. Teistel tütardel oli aga kaval mõte, kella tagasi keerata, sest nemad ei hoolinud koletisest, kaupmehetütar tundis aga sees, et midagi on valesti ja pöördus kohe tagasi kuningriiki.
Sinna jõudes hüüdis ta koletist, aga mitte ühtegi häält ei kostnud. Jõudis siis aeda, ja nägi, et koletis on maas surnud, tulipunane lilleke käes, ta lausus ühe lause, ja kohe hakkas maa värisema, sellest vajus kaupmehetütar minestusse. Kui ta aga üles ärkas, oli ta ilusa printsi käte vahel ja nad abiellusid. Seal oli kaupmehetütre pere ja muud inimesed. Prints rääkis ka, miks ta muutus selliseks koletiseks ja kes seda tegi. Toimus suur pidu ja kõik pidutsesid rõõmsalt.